Põhu saamine ei ole linnainimese jaoks just igapäevane ega kõige lihtsam ülesanne. Õnneks on meil põllupidajatest sõpru, kellel küll pole põhku, kuid on omakorda põllupidajatest sõpru, kellel on ka põhku. Niisiis, olime saavutanud kokkuleppe, et täna saabub põhk meie kartulimaale, jepii! Aga – mitte miski ei ole juhtunud enne, kui sellest ei saa rääkida minevikus.…
Kuna eile sai istutatud ja täna taevast midagi vedelat ei sadanud, siis käisin orienteerumispäevakult tulles põllult läbi ja valasin eile mulda pandutele hellalt tühjast piimapudelist kohalikust veeloigust vinnatud rohekat vett. Selgus, et jääsalat ja saialilled tunnevad end üsna hästi, kuid rukola on täies koosseisus hinge heitnud. Lisaks mööda mullapinda lömitavatele lehtedele illustreeris kogu trööstitust ka…
Kõige alguses oli Tahe. Juba mõnda aega. Siis tuli üks e-kiri. Ja üks skype-vestlus. Ja siis läks Riina põllule, et näha, mis värk on. Selgus, et on üks väga künklik, ühe korra läbi küntud vaarika- ja naadipõld. Aga küllap see asi paraneb, nii et panime end kirja MTÜ Juurikas poolt Tartu linnalt rendiks välja räägitud…
