Reedel (18. mail) toimunud taimevahetuslaat oli edukas – nii mõnedki said oma peenrasse vajalikku lisa, teised aga üleliigsest lahti. Pikem ülevaade taimevahetuslaadal toimunust tuleb ehk ka ja koos piltidega, aga esmalt paar näpunäidet, kuidas veel maha panemata taimed nutikamalt peenrasse sättida, nii et võõrale himurale pilgule ehk vähem silma hakkaks.
Sellisel põllul, nagu seda on meie oma, on mõningased kaod saagis ilmselt kõikidele ootuspärased. Eelmisel hooajal tuli tõepoolest ka ette, et näpati üht-teist siit-sealt. Seetõttu mõned veebiavarustest korjatud näpunäited, mida kogenumad kogukonnaaedade pidajad soovitavad ennetavalt teha, et näppamist võimalikult vähe saaks:
1. Pane parimad palad peitu – eriti ahvatlevat kraami, nt maasikaid, tasub kasvatada muude, vähem isuäratavate taimede vahel, nii et need möödujale kohe silma ei torka. Samuti on hea mõte panna peenrasse veidi ebatavalise välimusega sorte – näiteks kollane (roheline, must) tomat punase asemel. Maitse on sama hea, kuid värv vähem ahvatlev.
2. Silmatorkav hoolitsus loob turvalisust. Pikaks ajaks hooletusse jäetud põllulapid, koristamata saak jmt loob tunde, et keegi ei hooli nagunii ja vahet pole. Hästi hooldatud aiast on keerulisem näpata, sest see jääb kohe näha.
3. Kasvata kõike veidi rohkem kui endal tarvis – tõenäosus, et varas päris kõik ära viib, on väike, midagi jääb sulle ikka ka! Samuti on hea nipp venitada koristushooaeg pikemaks. Külva ja istuta samu taimi mitmes järgus või kasuta erineva kiirusega valmivaid sorte.
4. Kui näed võõrast, kõneta teda sõbralikult ja küsi, kas saad kuidagi abiks olla või kas inimene soovib ehk meie aiapidajatega liituda. Halbade kavatsustega tegelastele väga ei meeldi sellistele küsimustele vastata!
5. Kui näed kedagi näppamas, on hea, kui sul on käepärast fotokas või telefon, millega saad pahategija jäädvustada. Hiljem on siis võimalik pilt välja trükkida ning lähiümbrusesse hoiatavad sildid välja panna, et kõik teaksid sellist tegelast silmas pidada. Niisiis – kui sul on mõnus väike fotokas või pildistav telefon, kanna seda põllul kaasas!
NB! Kui midagi ongi varastatud, siis ärge võtke seda liiga suure õnnetusena! Kes teab, võib-olla oli sel pätil kõht tõepoolest väga tühi? Või jõuavad need juurikad kellegi kõhtu, kes neid tõesti väga vajab? Võib-olla ühel heal päeval kasvatab see sama pätt toitu, mida sööd sina! Kurtmisse laskumine rikub lihtsalt sinu enda meeleolu.
Kindlasti on häid näpunäiteid veelgi, kel käepärast, lisage siiasamasse kommentaaridena!
punkti number 2 juures võib muidugi olla ka teistpidi: kes see teab, et seal naadipuhma varjus tegelikult kurgid peidus on? Tekib tunne, et ega seal nii kui nii midagi võtta ole, lähen sinna, kus kohe näha, mida võtta saab. Kui pealtnägijaid pole, jääb omanikule nii ehk nii ainult tühi koht, mitte pilt sellest, kes näppamas käis.
Aitäh, et infot jagate!
Eelmise aasta näppamiste kohta ei oska öelda, sest omal ei kadunud midagi. Sel aastal soovitas sõber, et järgmiseks aastaks igal juhul mitte maad enam kasutusse võtta, sest koha valik on vale ja ringihulkuvad nn. Hiinalinna omad ongi saagi-varastajad. Vaja olevat ju seltskonnale joogikõrvalist hankida. Näe, kui kena – võõrastele kah lõkkeplats kasutamiseks käepärast!
Selline küüniline arvamus!
Ise arvan hoopis, et ammu juba aeg teha korralik kuur tööriistade hoidmiseks ja kui keegi näppama tulebki – panna ta hoopis valvurina tööle! Oleks talle paras – seda arvan seepärast, et mul läks kaduma kindel tööriist, mis eelmisel aastal ka teistele kasutada lubasin, kuid nüüd millegipärast veeti isegi teadetetahvli alt minema. Saan aru, kui lapsed liivakastis sellega mängisid, siis anname ju andeks ja paneme omale kohale tagasi. Või kui juhtus vars murduma kellegi käes – pole kah hullu, teeme uue varre…
Siiski loodan, et ausus ikka võidab!
Küünilisim näpunäide on aed meedias eksponeerida avaliku külastusobjektina, ühe hosteli turundusjuhi poolt:
http://reis.postimees.ee/3763107/ullatavad-turismiatraktsioonid-tartus-mida-tasuks-suvel-kindlasti-kulastada
“…Musta Koera Aed ja Tartu Maheaed
Tartu aiandushuvilised panustavad innukalt linnaaiandusse, luues kohti, kus inimestel on võimalik eemalduda linnakärast ja nautida värsket õhku, aga ka pista näpud soovi korral mulda. Linnaaedadest leiab külastajate istutatud maitsetaimi ja muid istikuid. Taolised maheaiad tõmbavad üha enam ligi nii …”
Robinhuudi projekt. Teate, mis tunne on vaadata tühja peenart? Kus ei jõudnudki midagi valmis kasvada, sest taimed on kadunud. Looritatud ridadest teerajapoolsel loor otsast otsani pealt puruks, ainult räbalad tikkude küljes ja vaevalt need vabadusse tunginud sipelgad olid.
Mis tunne on allesjäänud taimi ja jalajälgi nende peal vaadata, olles kuulnud igal aiaskäigul eelmiste hooaegade vargustelugusid.
Vene rulett. et ega kõigilt ikka ei võeta, kõiki ikka ei rüüstata, ühelt ka kõike ikka ära ei viida. Nii ongi.
Katke kinni, kinnitage loore ja võrke pikkade klambritega, et poleks niisama näpuga väljatõmmatav või lahti rebitav. Riisuge lahkudes reavahed, et jäljed oleks näha (kuigi iga käija võib võsast reha leida, et enda järel siluda).
Mahedus on bluff, on taimekaitsevahendid, on väetised. Ei jälgi seal seda keegi, kas keegi kasutab, ja kasutatakse küll, sest saaki ju tahaks, kõigi külvid on eri aegadel ja söödikuid, parasiite liigub kogu aeg. Putukad, kirbud, kärbsed, vesirotid. Kes aga vahendeid tunneb, need ka kasutavad. Õnneks vähemalt ei salga, kui allergikuna küsima minna.
Seal on tõsiseid turiste, kes käivadki kogu suure ala maid uurides läbi. Eesmärk? Kutsutud siseturistid või saagikaardistajad? Kes teab. Peenarde vahel põõsas tuli naadist välja valik napsukorke ja kakapabereid. Vaadake, kelle maad on rohus ja küsige, kas nad ei tahaks neid loovutada tõsisematele huvilistele.
Võõraid seljakotijalutajaid märgates küsige, kas nad on harijad või uudistajad.
Aga kellel on õnne, nende maadel õitseb, kannab ja kasvab.