Põhu saamine ei ole linnainimese jaoks just igapäevane ega kõige lihtsam ülesanne. Õnneks on meil põllupidajatest sõpru, kellel küll pole põhku, kuid on omakorda põllupidajatest sõpru, kellel on ka põhku. Niisiis, olime saavutanud kokkuleppe, et täna saabub põhk meie kartulimaale, jepii! Aga – mitte miski ei ole juhtunud enne, kui sellest ei saa rääkida minevikus. Kuna H. põrutas oma sabakondi ära, ei tulnud L. täna linna ja seega ei tulnud linna ka põhk. Lootus jääb, et nad tulevad reedel. Ühtlasi jäid meil “Väiksed verevad” maha panemata. Kõigest sellest ei ole siiski hullu, sest täna oligi vist selle kevade kõige tuulisem päev ja nalja oleks saanud sellise tuule käes põhku laotades – võib ette kujutada, et põhku oleks jagunud ka kõigi naabrite põllulapile, meie kartulid aga jäänuks ilmselt mõnevõrra alasti. H. sabakondile head paranemist!
Aa. On vist selgitamata, miks on üldse põhku tarvis. Me nimelt oleme piisavalt laisad, et mitte viitsida tegeleda kartulimaa läbi kaevamise, juurikate eemaldamise, vagude ajamise ja hilisema muldamisega. Selle kõige vastu aitab see, kui panna kartul paljale maapinnale ja katta kinni piisavalt paksu põhukihiga, nii et valgus kartulini ei pääse. Põhu all on siis kartulil mõnusalt pime ja niiske ja soe, pealsed ajab ta kenasti põhust läbi. Sügisel võtad aga pealsetest kinni ja nopid puhtad mugulad alt ära. Väidetavalt. Seda oleme K. juures näinud, kuidas rohetavate kartulipealsetega põhupõld välja näeb, ülejäänu on vaid Karula külajutud. Aga küllap need tõele vastavad, sest Karula inimesed on üldjuhul nutikad ja vähemalt sama laisad kui meie – mis puutub mõttetusse vaevanägemisse.
Kartuliga läks nagu läks, kuid sibul, küüslauk, kaks kurgitaime, läätsed-oad-herned said täna kõik maasse torgatud! Mõnes kohas said mõned asjad vist ka topelt, sest ega ju enam ei mäletanud, mida ja kuhu esmaspäeval maha sai täpselt pandud. Kindel on see, et porru peab kasvama hernega läbisegi. Kui nad ikka otsustavad kasvada.
Koristasime ära ka esimesed hukkunud – minu toapotist õue kolinud rukolad olid kuivanud mis kuivanud. Neid asendab nüüd küüslauk. Igati vääriline vahetus, kuivõrd rukolat on nagunii veel ja seda jõuab suve jooksul korduvalt külvata. Vanaemalt saadud kobedamatel rukolataimedel, mis eile olid löntis ja tundmatuid sitikaid paksult täis, läks täna juba paremini – mõned lehed olid üsna paljulubavalt turris ja ka suurem osa sitikatest oli välja kolinud. Sitikate olemusele me kahjuks lähemale ei ole jõudnud, kuid selge on, et tegemist ei ole maakirbuga. Samuti on selgeks saanud, et tasub katsetada tõrjet puutuha või rohelise seebi veega. Eks siis enne söömist tuleb kraam üle pesta.
Täna oli põllul ütlemata toimekas päev, rahvast nagu murdu.
Ühtlasi nüsisime reedesele kartulipanekule mõeldes kohalikust lõputust lepavõsast pinu peeneid pikki oksi, mida arvame hea olevat põhu peale raskuseks laotada.
Mõned meeleolupildid:
