Täna saime teada, et meie põllumaa ümbrus on ka ilma suuremat vaeva nägetama juba söödavat kraam täis.
Naadiomlett:
Vaja on 3-4 muna, rõõska koort, paar peotäit naati ja maitseks näpuotsatäis karrit või tšillipipart.
Naat peab olema noor, lehed veel varesejala kujuga (seda püüdku igaüks endale ise ette kujutada). Roheline tuleb hakkida peeneks, korra läbi praadida ja valada pannile juurde koorega lahtiklopitud muna. No ja valmis ta ongi.
Nii et põhimõttelisel võib peenra vahelt lihtsalt naati haarata ja polegi vaja igasuguse kaevamise ja kastmisega vaeva näha (tõsi küll, tiba üksluiseks võib lõpuks minna).
Naadiomleti retsepti ja muud aiatarkust jagas otse peenarde vahel Toivo Niiberg. Pärast tema ettekannet arutasid põllupidajad üheskoos korralduslikke küsimusi – kas ja kui kauaks jätkub meie põllu-äärses loigus vett, mida teha siis, kui see saab otsa, kas ja millega piirata põld, kuidas korraldada ühist tegevust jmt. Ester kirjutas kõik mõtted usinasti üles. Üheks arutatud teemaks oli ka kogukonnaaia kohta info koondamine ja säilitamine. Otsustasime, et blogi pidamine on lihtsam kui kodulehe tegemine ja nii see asi siis jäigi. Mingil hetkel läksime laiali, igaüks oma lapile toimetama. Paar naati välja sikutanud ja esimese ämbritäie vett kohale tarinud, otsustasime Riinaga, et mis me seda tootsipeenra-blogi kahekesi ikka peame, kui samahästi võib see ju ka kõigi meie blogi olla. JA SIIT HETKEST ALATES EI OLE SEE ENAM KAHE, VAID NII UMBES NELJAKÜMNE VIIE VÄIKEAEDNIKU TOOTSIPEENAR! See tähendab, et nüüdsest esindab blogi ametlikult meid kõiki, kes me sel põllulapil askeldame.
Muuseas, tuhk ei ole siiani rukola-sitikatele kuigivõrd mõjunud – ka värskelt mullast tärganud väikesed rukolahakatised, mille kohe tuhaga üle puistasime profülaktika mõttes, on puha auklikud juba. See-eest rohetavad rõõmsalt põllulapi tähistamiseks maasse torgatud pajukepid!