Esimene postitus kaasaednikult, täpsemalt küll tulevaselt kaasaednikult. Seekord jagab oma muljeid aednike koosviibimisest Mari-Liis.
Jõudsin lõpuks esimest korda pärast avamist maheaeda. Kuna endal sel aastal veel aialappi ei ole, aga on suur huvi jälgida linnaaianduse levimist, kogukonna kasvu, kuulda mahepõllundusest ja sellele põnevale projektile nii palju kui oskan kaasa aidata, siis tundus kokkusaamisele ilmumine vältimatu olevat.
Avamisest mäletan musta maad, kus siin-seal veel heinakamakad mulla pahupidipööramisest märku andsid. Neljapäeval aga valdas mind suur rõõm, kui vihmasaju lõppedes rattal kohale veeresin: igal pool tärkasid rohelised taimed, aialapid olid viisakalt nööriga piiratud, peenrad olid kõik isemoodi ning õhuski oli tunda, kuidas suure hoole ja vaevaga on platsist kujunenud päris aed. Mõnel lapil sahkerdas koosoleku ajalgi inimesi, kuigi enamik olid kogunenud lõkkeplatsile küsimusi arutama ning väliruumi kujundajate Terje Ongi ja Jaanika Sokmani mõtteid kuulama. Siin need mõtted pildina, mida Terje ja Jaanika lahkelt jagasid:
Tulevik näeb ette rohkem avatust ka teistele linnakodanikele: näiteks on mõte teha koostööd koolidega, et linnalapsed ära ei unustaks, kuidas juurviljad kasvavad. Aia seltsielu edendamiseks võiks välja kujuneda mõnus koht istumiseks ja loodusest
rõõmu tundmiseks.
Pärast tähtsamate küsimuste arutamist jätkati tutvustamisringiga. See oli minu jaoks kõige põnevam osa, sest inimeste suust kuuldu andis tugevalt mõista, miks sellist projekti üldse vaja on. Panin kirja mõningad märksõnad, mida teistelt kuulsin:
tekib kontakt maaga, annab võimaluse kodust välja saada ja ennast liigutada, loodust avastada, püsivust harjutada, olla iseenda mõtetega, saada puhtaid toiduaineid. On ka neid, kellele rõduaiandus jäi kitsaks ja neid, kes on aianduse ette võtnud seltskondliku ürituse või eksperimendina. Positiivseid arvamusi oli veel ja veel ning sellepärast tabaski mind mõte, et igast rohenäpust ja tema peenardest võiks midagi kirja panna. See aitaks inimestel omavahel paremini tuttavaks saada, näitaks kõrvalseisjatele, et toidu kasvatamine ei ole midagi keerulist ega hullu (ning loodetavasti meelitaks järgmiseks aastaks uusi nägusid kohale) ning oleks hea viis dokumenteerida maheaia esimesi samme. Nüüd tuleb veel leida moodus, kuidas häbelik mitte-aednik võiks läheneda häbelikele aednikele.
Kui koosviibimise lõpuks toodi praksuva lõkke saatel lauale kaasavõetud toidud ja kõike omavahel sõbralikult jagati, tundusid ka inimesed omavahel juba veidi tuttavamad olevat, kuigi nimede-nägude meeldejätmiseks läheb kindlasti aega. Igatahes algus on tehtud!
Lõpetuseks sobiks ülimalt mainimisväärne sõnum: esimesed redised on juba valminud!
Mari-Liis
16.juuni 2011
Tere!
Poleks uskunudki, et nii põnev on vaadata aiamaale linnulennult 🙂 Näha on tegelikkus koos ühe võimaliku maailmaga. Kas me hakkame seda üheskoos looma? Siin on kaks põhimõtteliselt erinevat võimalust: kas me vaid kasutame seda ruumi või me loome seda ruumi ning seekaudu väljendame midagi endast suuremat. See SUUREM ei ole üle-elusuuruselt suurem, aga juba me üllatumegi, et ka seda on rohkem, kui oleksime osanud oodata: meil on küllalt erinevad ootused, lootused ja energiavarud. Kui me suudame need sellel väikesel maalapil üheskoos tööle panna, siis oleme võitnud rohkem, kui esmapilgul välja paistab.